Ma ei ole eriti emotsionaalne inimene. Tähendab, ma nutan filmide ajal küll, aga muidu hoian kõik enda teada. See lugu sai alguse täiesti tavalisest laupäevast. Vihma sadas jälle. Eesti suvi – tead küll, kolm nädalat sooja ja ülejäänud aeg on nagu hilissügis. Istusin oma diivanil, jalgade vahel korvitäis pesu, mida oleksin pidanud kokku voltima. Aga ma ei viitsinud.

Mu sõber Lauri saatis mulle sõnumi: “Kuule, proovi seda. Ma võitsin eile kakskümmend eurot.” Ja siis link. Ma tavaliselt ei vajuta linkidele, eriti kui need puudutavad raha. Aga sel hetkel oli pesu voltimine nii vastik, et isegi kakskümmend eurot kõlas paremini.

Vajutasin. Aken avanes. Kõik tundus üllatavalt lihtne – mitte mingit rämedat vilkuvat reklaami, vaid rahulik disain, mis oleks võinud olla mõne uue rakenduse koduleht. Ma mõtlesin: olgu, üks kord. Kümme eurot. Kui kaotan, siis kaotan. Raha on nagunii mõeldud kulutamiseks.

Vavada sissepääs – kirjutasin otsingusse ja lehele pääsesin sekunditega. See oli peaaegu liiga mugav. Registreerisin end ära ja mõtlesin, et see on nagu liikmelisus klubisse, kuhu ma tegelikult kuuluda ei taha. Aga uks oli lahti, nii et astusin sisse.

Ma ei hakka valetama – esimesed viis minutit olid lihtsalt segadus. Ma ei saanud aru, milline nupp mida teeb. Panustasin väikseid summasid, võitsin mõne sendi ja kaotasin kohe tagasi. Tundsin end nagu vanaema esimest korda nutitelefoniga. Aga see polnud paha tunne. See oli peaaegu lõbus.

Kümme eurot sai otsa. Ma oleksin võinud lõpetada. Aga midagi minus ütles: “Sa oled siin juba. Miks mitte veel viis eurot?” Lubasin endale, et see on viimane kord. Tõesti.

Valisin mängu, mis tundus kõige rumalam – mingid puuviljad ja numbrid, ei mingit keerulist boonussüsteemi. Lihtsalt keerutad ja vaatad, mis juhtub. See sobis mulle. Ma ei tahtnud strateegiat. Ma tahtsin puhkust oma tavalisest elust, kus iga asja peab läbi mõtlema.

Ja siis see juhtus.

Kolmas keerutus. Ekraan jäi seisma. Ma ei saanud alguses arugi, mis ma võitsin. Number oli nii suur, et mu aju keeldus seda kohe töötlemast. Sada eurot? Ei. Tuhat? Ma vaatasin uuesti. Kaks tuhat eurot.

Mu süda hüppas ühe korra, nagu oleks keha tahtnud öelda: kas sa näed seda, mida mina näen?

Ma panin käed lauale. Hingasin kolm korda sügavalt sisse. See ei olnud võimalik. Kahekümne euroga? Tegelikult – ma olin kokku pannud viisteist eurot. Aga ikkagi.

Vajutasin väljamakset. Vavada sissepääs – mõtlesin taas, nagu oleks see mingi salajane uksekood, mis töötas täpselt üks kord. Ma teadsin, et hakkan seda uuesti proovima. Aga mitte täna. Täna ma tahan seda tunnet säilitada. Seda uskumatut “see juhtus minuga” tunnet.

Kaks tuhat eurot pole muidugi rikkus. Sa ei osta sellega maja ega isegi mitte korralikku autot. Aga minu jaoks oli see vabadus. Ma maksin ära mõned arved, mis olid kogunenud. Ostsin emale uue telefoni, sest tema oma oli katki. Ja ülejäänud panin kõrvale mustadeks päevadeks.

Mida ma sellest õppisin? Mitte midagi väga sügavat. Aga ma õppisin, et vahel on õnnel lihtsalt sinu vastu hea tahe. Ma ei plaani hakata iga nädal mängima. Ma ei plaani isegi homme uuesti proovida. Aga ma ei kahetse seda laupäeva. Ei sentigi.

Lauri küsis järgmisel päeval, kas ma proovisin. Ma ütlesin, et proovisin. Ma ei rääkinud summast. Mõned asjad on parem hoida enda teada. Vavada sissepääs – see on nüüd minu peas aadress, kuhu ma võin kunagi uuesti minna. Aga täna ma rahul. Mul on kohv käes, pesu on voltimata ja ma naeratan. See on minu võit.